Archived: Niña Yhared VIA BALTIC

23.08 – 23.09.2017 Pärnu LInnagalerii Kunstnike Maja, Nikolai 27.
Okapi galerii esitleb Mehhiko kunstniku Niña Yharedi performatiivset projekti “Via Baltic” tutvustavat näitust.

Niña Yhared (1814) on Mehhiko päritolu kunstnik, kes peamiselt resideerub Eestis ja Leedus.
Niña tegutseb performance-kunstnikuna, olles läbi viinud vähemalt 80 erinevat peformance’it nii Mehhikos kui ka mujal maailmas. Yharedi huviks on oma tegevuspraktika käigus uurida lähemalt naiseks olemist, naise emantsipeerumist ja selle võimalikkust. Ühtlasi soovib ta vaadelda kuidas globaalsel tasandil on naiseks olemisel olnud ajalooliselt ühisjooni, püüdes kaardistada selle sotsiaalseid, füüsilisi kui ka nähtamatuid piire. Selle uurimuse läbi viimiseks on Yhared intervjueerinud mitmeid erinevaid naiskunstnikke maailma eri paikades ning tulemuse vormistamiseks on ta kasutanud oma keha. Akadeemilisem uurimus on koondatud tema doktoritöösse, mis kannab pealkirja „ Feminine Migrations. Blog of the performative creation of women artists in transit, in the global scene of the century XXI“ ning millest kontseptuaalselt tema Map on my skin seeriasse kuuluvad. performance’id on lähtunud. Eesti seisukohast on tähtis, et Yahred on koostööd teinud ka Non Grata kollektiiviga, korraldades festivali Diverse Universe ja projekti “Via Baltic” Okapi galeriis.

Piiride küsimus huvitab Yharedi ka tema uues projektis. Via Baltic võtab vaatlus alla varsti juba pea 30 aastat tagasi aset leidnud toona suurima kodaniku algatusel põhineva aktsiooni, Balti keti, mille eesmärgiks oli seista Balti riikide iseseisvuse eest. Yahred tõstatab oma performance’is küsimusi rahvuse, vabaduse ja piiride ümber. Samuti ajaloomällu talletunud sündmust taaskehastades tekib paratamatult esile küsimus, et mida ja kuidas me seda sündmust mäletame. See võib olla erinev nii isiklikul kui ka ideoloogilisel tasandil. Teise kultuuriruumi taustaga Yhared omab justkui puhast pilku sündmusele ja võib meie jaoks hoopis teist tähendust ja perspektiivi avada. Nende mõtete esile kerkimiseks kasutab Yhared ennekõike keha, mis on vahendiks sellel teemal rääkimisel. Metafoorseid tähenduskihte lisab performance’is kasutusele tulev suhkur, mis tema jaoks baltimaadele iseloomulikku lund sümboliseerib.

Näitusel tulevad eksponeerimisele performance’i fotojäädvustused ning videoinstallatsioon.
Ekspositsiooniga saab tutvuda peale avamist järgneva kolme nädala jooksul.

       

MEEDIA: “Etenduskunstnike nomaadlik eluviis” Pärnu Postimees 21. november 2017, Anete Kruusmägi

Etenduskunst sünnib ja sureb kindlal ajal ja kohas. Performance’it ei anna koguda purki ega säilitada muuseumis. Selle kogemiseks on tarvis kohale tulla. Ja et seda kohalolu jagada, pakivadki paljud taidekunstnikud kotid ja rändavad sinna, kus parasjagu mõni etenduskunstifestival aset leiab.

Mehhiko kunstnik Niña Yhared kohtus pärnakate Al Paldroki ja Taje Trossi eestveetava Non Grata grupiga 2013. aastal New Yorgis ja rändas nendega Mehhikos, USAs, Balti- ja Põhjamaades. Üle 200 performance’i teinud kunstnik jõudis Pärnussegi. Eesti on talle aga sedasi südame külge kasvanud, et Mexico Cityst pärit kunstnik soovib siia jäädagi.

Kuidas te kirjeldaksite oma kodulinna?

Mexico City on üks suuremaid linnu maailmas. Seal on palju kunstiliikumisi, kunstnikke, hea performance’i-skeene. Olen osa sellest juba 20 aastat. Samuti kirjutan luuletusi, raamatuid, lühilugusid ja joonistan palju. Performance on aga kõige olulisem.

Olen Mexico Cityst, aga Eesti on mulle nagu kodu: mul on siin nii palju sõpru. Niña Yhared

Sain Mexico Cityst magistrikraadi ja nüüd olen kaunite kunstide doktor. Mehhiko haridus on väga heal tasemel.

Milliseid kunstistiile viljelete?

Mulle meeldib teha filme. Praegu keskendun droonidele. Meeldiks teha rohkem interaktiivset kunsti ja rääkida rohkem piiridest ja geograafiast. Põnev on kaasata kunsti loomisse tehnoloogia. Huvitav on mängida eri vahendite – video, performance’i ja filmiga.

Rääkige mulle natuke sügisel Pärnus üleval olnud näitusest “Via Baltica”.

See on Eestist inspireeritud näitus. Tulin siia esimest korda kolm ja pool aastat tagasi ja kuulsin Balti ketist. Balti kett on mulle ühtsuse, autonoomia ja vabaduse sümbol. See on näituseprojekt kolmest Balti riigist. Mu videos võib näha Viru raba, seda, kuidas mu keha avastab eri vabadusi, loometasandeid, kui olen alasti ja haavatav. Projekt räägib piiridest, aga ka naiste väljarändest.

Mis toimus performance’il, mida näeme pildil?

Performance’il “Via Baltica” kasutasin eri sümboleid ja materjale nagu suhkrut ja õhupalle. Peale minu oli kohal Mehhiko šamaan. Kasutasin oma keha kui kaarti, mulle meeldib mõelda oma kehast kui lõuendist. Mu keha oli vaikselt. Olin üleni alasti. Tahtsin olla nähtav ja rääkida nendest naistest, kes kannatavad ja kellel on probleeme.

Performance “Via Baltica” jätkab minu uurimistööd naiste immigratsioonist. Mu doktoritöö räägib piiridest, etenduskunstist ja -kunstnikest. Tegelesin selle teemaga neli aastat ja töötasin eri materjalidega. Kasutasin mett, suhkrut ja sütt. Suhkrukujund on metafooriline: võtan seda aja, lume ja kõrbe sümbolina.

Mõnes performance’is olen kasutanud tuld. Oma nahk on mulle samuti oluline.

Tegelesin keharaskusega. Inimesed hoidsid mind kõrgel, nii et ma peaaegu lendasin. Õhupallid on väga head sümbolid, sest nad saavad lennata. Õhupallidega saan olla nagu vaim.

Kuidas sattusite Baltimaadesse, Pärnusse?

Ma olen Mexico Cityst, aga ma armastan Eestit. Eesti on mulle nagu kodu: mul on siin palju sõpru. Olen töötanud Non Grataga.

Tänan väga Al Paldrokit ja Taje Trossi, sest nad on mind kogu aeg aidanud ja toetanud.

Teil on Eestis suurepärane kultuur, olete väga avatud. Tunnen end siin vabana, saan teha palju kunsti. Armastan siinset loodust ja arvan, et olete mehhiklastega väga sarnased: tugevad inimesed vaimustava kultuuriga.

Performance ajab sageli segadusse neid inimesi, kes pole sellega lähemalt tuttavad. Mida arvavad teie ametist sõbrad ja sugulased?

Performance’id on andnud mulle suurepärase kogemuse. Tänu kunstitegemisele olen saanud palju reisida. Mulle meeldib väga olla publiku ees väljaspool Mehhikot, sest siis ühendab mind ja pealtvaatajaid vaid kunstikeel, minu kehakeel. Publiku reaktsiooni on alati ülihuvitav jälgida. Olen õnnelik, et inimesed reageerivad. Kunstniku idee peab olema arusaadav. Aga isegi juhul, kui sul on väga selgelt läbimõeldud idee, on üllatav, kui paljudel vaatajatel on asjast oma arusaamine. Siis tunnen tõesti, et vau, poleks uskunudki, et ma nii tegin.

Mehhikos on taideetendused hästi tuntud. Needki inimesed, kes pole kuidagi kunstiga seotud, saavad aru, et püüan midagi ühiskonnale öelda, luua kujundeid. Pean end õnnelikuks kunstnikuks, sest mu töö on väga hästi vastu võetud. Arvan, et põhjus peitub just selles, et mu looming on jõuline ja selge.

Kasutate palju oma keha. Kui mugav või ebamugav on olla publiku ees alasti?

Põhjalas ja Baltimaades reisides avastasin oma keha. Ma sain vabaks. Tegelesin oma kehaga, tegin trenni. Avastasin, et mu keha ja nahk on ideaalne ja ilus vahend, et luua kunsti. Kehaga töötades tunnen end võimsana. Ma ei vaja midagi muud, pean vaid endaga tööd tegema, olema tugev, end ette valmistama. Mulle meeldib keha vägi. Keha on kunstis kasutusel olnud läbi ajaloo tänapäevani. Keha on elu.

Palun rääkige natuke lähemalt oma doktoritööst.

Mu doktoritöö pealkiri on “Naiselikud migratsioonid”. Intervjueerisin 27 naisetenduskunstnikku eri maailmanurkadest Hiinast Aafrikani, sealhulgas maailma üht paremat etenduskunstnikku Annie Sprinkle’it San Fransiscost. Ta oli imeline, väga sõbralik ja rääkis oma kogemusest.

Teine osa minu tööst on 70 performance’it. Mu põhiline huviobjekt oli naisekeha, kuid kaardistasin ja uurisin sisse- ja väljarännetki. Teoreetilises osas uurisin, kuidas keha rändamise käigus kannatab. Avastasin, et etenduskunstnikud on rändurid, nomaadid. Nad on alati läbisõidul.

Neist intervjuudest saaksin panna kokku kaks raamatut.