Archived: Rahvusvaheline Kunsti Laboratoorium: ADO LILL

21. 03. – 10. 04. 2018 Pärnu Linnagaleriis, Uus tn. 4.
Kolmapäeval, 21. märtsil avatakse Pärnu Linnagaleriis Ado Lille suurejooneline isiknäitus. Lisaks näitusel eksponeeritud maalidele, joonistustele ja graafikale saab näha ka äsjavalminud filmi kunstnik Ado Lillest. Pärnu Linnagaleriis on vaatamiseks mitmed teosed, mida kunstipublik veel kunagi näinud ei ole. Samas on võimalik uudistada ka kunstniku trükiplaate kõrvuti sealt võetud tõmmistega.
ADO LILL on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna, kuid tegutseb juba alates 1970. aastatest aktiivselt nii maalikunstniku kui ka graafikuna. Aastakümneid abstraktsele ekspressionistlikuie maalile keskendunud kunstnik viljeleb alates 2000 aastate algusest peamiselt aktimaali. Tal on olnud üle kolmekümne isikunäituse ning ta on osalenud arvukatel grupinäitustel Eestis ja välismaal. Ado Lille loomingut on tunnustatud muu hulgas Sadolini kunstipreemia (2006), Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga (2000), Kristjan Raua nimeline kunstipreemia (1996).Tema teoseid on Eesti Kunstimuuseumi, Jane Voorhaes Zimmerl`i Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone, Eesti Panga jpt kogudes üle maailma.
Näitus ei ole sobilik alaealistele!
Näitust kureerib Rahvusvaheline Kunsti Laboratoorium.

MEEDIA: Porno, kunst või õppematerjal? Kunstnik Ado Lille isikunäitus näitab värve ja vorme, www.Publik.ee 21.03.2018
http://publik.delfi.ee/news/inimesed/porno-kunst-voi-oppematerjal-kunstnik-ado-lille-isikunaitus-naitab-varve-ja-vorme?id=81506553
Tunnustatud kunstnik Ado Lill esitleb Pärnu linnagaleriis värviküllast, provokatiivset ja hea maitse piiril balansseerivat aktinäitust.
Vaatamata kohati isegi liiga julgetele poosidele ja jõulisele värvikasutusele, mõjuvad Ado Lille tööd lõppkokkuvõttes värskete ja positiivsetena ning on toonud autorile ka rahvusvahelist tunnustust.

“Kunstnik ise ei näe oma töödel paljaid naisi.” Pärnu Postimees” 27.03.2018
Christin Mäemets
https://parnu.postimees.ee/4451317/kunstnik-ise-ei-nae-oma-toodel-paljaid-naisi

Ado Lill avas Pärnu linnagaleriis raekojas isikunäituse, kus väljas joonistusi, maale ja graafikat eri ajast. Peale selle näevad huvilised dokumentaalfilmi kunstniku elust.
Seekordsel näitusel võib vaadata põhiliselt akte, kuid Lill ise ütleb: “Mina teostes paljaid naisi ei näe, hoopis mälestusi ja hetki”. Kunstnik avaldab, et teda on terve elu kunsti poole tõmmanud, tõdedes: “Sellest ei ole lahti saanud”.
Lill lõi aastaid abstraktset ekspressionistlikku kunsti, kuid otsustas pea 20 aastat tagasi kesken­duda hoopis aktimaalile. Tal on olnud üle 30 isikunäituse, peale selle rühmaga tehtud. Kunstniku teoseid on tunnustatud muu hulgas Eesti kultuur­kapitali aastapreemia, Kristjan Raua nimelise preemia ja Sadolini kunstipreemiaga.
Kunstnik meenutab aega, kui ta oli umbes seitsmeaastane ja ta vanaisa tõi talle pakkide viisi pabereid, mille peale joonistada, aga tema ei puutunud neist ühtegi. Vanaisa imestas, miks lapselaps ei joonista, ent poiss vastas seepeale, et see paber ei kõlba, kuna ei ole kare.
Välja pandud installatsiooni igale küljele on maalitud naisenägu. Lill räägib, kuidas tal see teos üldse meelest läinud oli. Küsimuse peale, kas teosed lähevad tihti meelest, kui neid elu jooksul nii palju tehtud, vastab autor, et kõnealune taies ei meenunud, kuna “see on nii kandiline”.
Pärast keskkooli lõpetamist pidi noormees valima, kas minna kolmeks aastaks armeeteenistusse või astuda ülikooli. Lill asus Tartu ülikoolis õigusteadust õppima, meenutades, et ise ta kunagi juristiks saada ei tahtnudki, kuid sel erialal oli viis kohta üle ja nii ta sinna sattuski.
“Noh, ikka mõeldakse, kuidas see kunstnik õpib. Viletsalt õppisin, jõin viina kõvasti. Aga mis­pärast jõin? Sellepärast, et viina toodi Venemaalt,”’ muigab Lill, kes nüüd enam tilkagi alkoholi ei tarbi.
Kui õigusteaduse eriala lõpetatud, jätkus elu juba kunsti lainel. Lill ei oodanudki suurt edu, pigem tundis, et peab maalima. Kunstniku elu muidugi alati kõige paremini ei sujunud, kunstnike liidustki heideti välja. “See oli nõukogude aeg, teistsugune aeg,” nendib Lill. “Vihale ajas küll, aga lõpuks võtsid siiski mind tagasi.”